Vikitsitaadid etwikiquote https://et.wikiquote.org/wiki/Esileht MediaWiki 1.39.0-wmf.25 first-letter Meedia Eri Arutelu Kasutaja Kasutaja arutelu Vikitsitaadid Vikitsitaatide arutelu Fail Faili arutelu MediaWiki MediaWiki arutelu Mall Malli arutelu Juhend Juhendi arutelu Kategooria Kategooria arutelu TimedText TimedText talk Moodul Mooduli arutelu Tööriist Tööriista arutelu Tööriista määratlus Tööriista määratluse arutelu 0 5794 89629 89445 2022-08-18T20:20:41Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ wikitext text/x-wiki [[Pilt:Nuremberg_chronicles_-_f_7r.png|pisi|Pattulangemine ja paradiisiaiast väljaajamine. Nürnbergi kroonika (1493)]] [[Pilt:Upper_Rhenish_Master_-_The_little_Garden_of_Paradise_-_Google_Art_Project.jpg|pisi|Ülem-Reini meister, Madonna ja pühakud aias (u 1410-1420)]] [[Pilt:Johan_Krouthén,_Trädgårdsinteriör_från_Linköping.jpg|pisi|Johan Krouthén, "Aiavaade Linköpingist" (1887)]] [[Pilt:The_Enchanted_Garden_of_Messer_Ansaldo,_by_Marie_Spartali_Stillman.jpg|pisi|Marie Spartali Stillman, "Messer Ansaldo võluaed" (1889)]] [[Pilt:Nelly_Erichsen_The_Orchard.jpg|pisi|Nelly Erichsen (1862-1918), "Aed", ''s.d.'']] [[Pilt:M._Evelyn_McCormick_-_Cactus_Garden,_Del_Monte.jpg|pisi|M. Evelyn McCormick, "Kaktuseaed" (1894)]] [[Pilt:Edith_Corbet_A_London_garden.jpg|pisi|Edith Corbet, "Aed Londonis" (1911)]] [[Pilt:Matilda_Browne_-_In_the_Garden_1915.jpg|pisi|Matilda Browne, "Aias" (1915)]] [[File:Lillian Stannard the walled garden.jpg|thumb|Lillian Stannard (1884–1944), "Aed", ''s.d.'']] [[Pilt:A_Suburban_Garden,_Hampstead_By_Beatrice_Parsons.jpg|pisi|Beatrice Emma Parsons, "Äärelinnaaed Hampsteadis" (1922)]] [[Pilt:Lucie_Cousturier-Jardin.jpg|pisi|Lucie Cousturier (1876–1925), "Aed", ''s.d.'']] [[Pilt:Helene_Cramer_-_Blossoming_Garden.jpg|pisi|Helene Cramer (1844–1916), "Õitsev aed", ''s.d.'']] [[Pilt:Mary_Fairchild_-_Blossoming_Time_in_Normandy.jpg|pisi|Mary Fairchild Low, "Õieaeg Normandias" (1901)]] [[Pilt:Klara_Zeidler_"Aias",_umbes_1924._Tartmus.tif|pisi|Klara Zeidler, "Aias" (u 1924)]] '''Aed''' on inimese piiritletud ja aianduslikult kasutatav maa-ala ja sellel kujundatud elukeskkond koos selle elustikuga. Koht kust [[Aadam]] ja [[Eeva]] reeglite rikkumise pärast välja visati. Eriilmeliste taimede näitamiseks loodud aedu nimetakse tavaliselt [[botaanikaaed]]adeks. ==Piibel== * Ja Issand Jumal istutas Eedeni rohuaia päevatõusu poole ja pani sinna [[inimene|inimese]], kelle ta oli valmistanud. :9 Ja Issand Jumal laskis maast tõusta kõiksugu [[puu|puid]], mis olid armsad pealtnäha ja millest oli hea süüa, ja elupuu keset aeda, ning hea ja kurja tundmise puu. :10 Ja Eedenist sai alguse [[jõgi]], mis kastis rohuaeda, jagunedes sealtpeale neljaks haruks. * [[1. Moosese raamat]], peatükk 2, salmid 8-10 * Ma tegin suuri tegusid: ma ehitasin enesele kodasid, istutasin enesele viinamägesid; :5 ma tegin enesele rohu- ja iluaedu ning istutasin neisse kõiksugu viljapuid. * [[Koguja raamat]], peatükk 2, salmid 4-5 <poem> "Suletud rohuaed on mu õeke, mu [[pruut]]! Suletud rohuaed, [[pitser]]iga kinni pandud [[allikas]]. 13 Su väänded on [[granaatõun]]apuude aed valitud viljaga, hennapõõsaste ja nardidega - 14 nard ja [[safran]], [[kalmus]] ja [[kaneel]] koos igasugu [[viiruk]]ipuudega, [[mürr]] ja [[aaloe]] koos kõige paremate palsamitega. 15 Rohuaedade [[allikas]] on elava vee [[kaev]], mis Liibanonilt voolab." 16 "Ärka, põhja[[tuul]], ja tule, lõunatuul! Puhu läbi mu rohuaia, et selle palsamilõhnad hoovaksid! Mu kallim tulgu oma rohuaeda ja söögu selle valitud vilja." </poem> * [[Ülemlaul]], laul 4, salmid 12-16 ==Proosa== * "Ah jaa – peaasi! – selle lühikese aja jooksul, mis te (jälle "Teie", olgu siis pealegi lõpuni "Teie") kodus viibite, olete Ülesoo koha peris ilusaks muutnud. Nüüd puudub Teil veel nägus rohuaed. Siin olles puutus see mulle kohe silma; kas olete ise selle peale mõtelnud? Rajal on noori [[õunapuu|õunapuid]] küll – [[sügis]]el võite sealt võtta, niipalju kui tahate." ** [[Oskar Luts]], "Suvi". (Teele kiri Tootsile) * Aedu võib rajada mitmel viisil. Kõige parem on, kui selle [[töö]] võtab enda peale pärisaednik. [[Aednik]] istutab teil sinna igasuguseid toikaid, rootsikuid ja luuakontsusid, kinnitades, et need on [[vaher|vahtrad]], [[viirpuu]]d ja [[sirel]]id — kõrgetüvelised puud või muud taimeliigid. Siis kaevab ta [[maapind|maa]] üles, songib kõik pahupidi ja tambib jälle tasaseks, teeb söeräbust väikesed kõnniteed, torkab siin ja seal [[muld]]a mingeid tohletanud pealseid, seletades, et need on püsikud. Tulevasele [[muru]]platsile külvab ta [[seeme]]t, öeldes, et see on inglise raihein ja nurmikas, rebasesaba, sugapea ja timut, ning läheb siis ära, jättes aia maha mustana ja paljana, nagu ta oli esimesel päeval pärast [[maailm]]a loomist. Ta paneb teile ainult [[süda]]mele, et te seda mullast maad iga päev hoolikalt kastaksite, ja laseksite siis, kui [[rohi]] tärkab, kõnniteedele [[liiv]]a tuua. Heakene küll. ** [[Karel Čapek]], "Aedniku aasta". Tõlkinud [[Lembit Remmelgas]]. Tallinn, Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus, 1964, Loomingu Raamatukogu nr 40/41, peatükk "Kuidas rajatakse aedu" * Pipi aed oli tõepoolest oivaline. See polnud küll hästi hooldatud, seda mitte, kuid selles aias oli toredaid [[muruplats]]e, mida kunagi ei pügatud, ja vanu [[roos]]ipõõsaid, tulvil valgeid, kollaseid ning roosasid õisi, need polnud teab kui uhked, aga lõhnasid hästi. Aias kasvas ka hulgaliselt viljapuid ja - mis kõige parem - põliseid [[tamm]]esid ning [[jalakas|jalakaid]], mille otsa sai suurepäraselt ronida. (lk 45) ** [[Astrid Lindgren]], "Pipi Pikksukk", tlk [[Vladimir Beekman]], rmt: "Pipi Pikksuka lood", 1999, 4. trükk * Siin, Porta Camollia lähedal varisesid [[maja]]d ja väiksed aiad nende vahel olid ammugi umbrohtu kasvanud. Need, kes siin kunagi olid elanud, nii peremehed kui ka teenijad, olid üheksa aasta eest katkusurnuaiale kantud. Hiljem oli siin mõneski kohas [[tuli]] oma hävitustööd teinud, sest tühjad majad said ööasemeks koduta hulkureile. Ainult [[umbrohi]], mis oli niisama visa [[hing]]ega kui [[patt|patune]] inimene, lokkas rõõmsalt. Aga siiski õitsesid siin [[ohakas|ohakate]] ja [[nõges]]te vahel ka lopsakad punased [[moon]]id ja arglikud [[kannike]]sed. Ja viljapuud metsistunud aedades õitsesid hoolitseva inimkäe puudumisele vaatamata. ** [[Karl Ristikivi]], "[[Mõrsjalinik]]". Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1965, lk 15 * Ühel päeval oli ta usaldanud minna käiku, mis viis [[loss]]i peahoonesse, ja toetus rinnatisele, et heita pilku lossi aeda. Seal polnud palju näha, sest [[lill]]ed olid juba õitsenud, peale mõne kahvatu sügislille. Ainult üksik suur [[vaher]] keset aeda leekis punaselt, nagu oleksid põlevad laternad selle okstele riputatud. :Korraga hoidis ta hinge tagasi ja tundis, kuidas kogu [[keha]] alguses külmaks ja siis kuumaks läks. Ta nägi aias kõige ilusamat tütarlast, keda ta silm kunagi oli tabanud. (lk 109) * Seda igatsust oli ta katsunud [[laul]]uks luua. See polnud laul [[roos]]ist lossiaias, mida noor rüütel püüdis, vaid [[kibuvits]]aõiest metsaserval, mis oli äratanud lihtsa karjuse [[armastus]]e. Öelgu Touraine’i hertsog mistahes, aga uhke roos oli vaevalt ilusam äsjapuhkenud kastevärskest [[õis|õiest]], mille [[ilu]] ei varjanud kadedad müürid. (lk 169-170) ** Karl Ristikivi, "Rõõmulaul", Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1966 * Direktori bangalo asub selle inimkätega hästi hooldatud troopikaparadiisi keskel. Tema aed moodustab sellest ühe osa. Väikese basseini veepinnal on puhkenud [[lootos]]lillede õietähed. Ilusad, budistidele pühade taimede viljaalged sarnanevad kõige kaunima kastekannusõelaga. Orhideed ehivad verandat ja lokkavad muinasjutulises külluses vanadel <!--//-->puudel maja ees. Templilillede magus ja uimastav lõhn täidab aeda. Usklikud nopivad nende õisi ja ohverdavad jumalatele, et neid selle imepärase [[lõhn]]aga rõõmustada. (lk 14-15) ** [[Ursula Ullrich|Ursula]] ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973 * Kuigi suuruke see "seekide" kapsamaalapp polnud ja selle alumine, allikapoolne äär oli nii niiske, et kasvatas ainult lopsakat seamaltsa. Kuid see serv, mis ulatus pinumaa taha, oli rammusaks väetatud tuha, solgi ja kõige sellega, mis igal hommikul madalatest ustest vanades ämbrites ja pottides välja tassiti. Seal luhtasid kartulipealsed alati nii lopsakalt, et vajusid maha, kapsapead kasvasid lõhki ja kaalikad kippusid seest õõnsaks jääma. Igal vanakesel oli oma vagu või kaks, mille ümber jätkus tegevust terveks suveks. Hommikust õhtuni kummardasid ja köögutasid kustuva silmavalgusega eidekesed ja halli habemega taadikesed oma maaraasukese kohal, põlvitasid vagude vahel, kastsid, kobestasid ja rohisid, urgitsesid vanade köntis sõrmedega porgandisabade ja peedipabulate ümber, imetlesid ja hellitasid oma viimast tööd. Ja talvelgi oli neil asja pinumaa taha. Sinna kandsid nad kõik, mis nende kehvast elust üle jäi; seal käisid nad vaatamas päikese tõusu ja kevade tulekut, seal ootasid lume sulamist ja aega, mil kündja jälle "põllule" võiks ilmuda. (lk 34) ** [[Veera Saar]], "Miks Tarumi Jaak läks turvast sööma", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 33-37 * [[Suvi]] aias on [[laps]], kes oma [[mänguasi|mänguasju]] õhtul ise [[koristamine|koristatud]] ei saa. (lk 120) ** [[Asta Põldmäe]], "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", 1989 * Rikas, julmast naisest lahutatud, üsna pikka kasvu Mark seisis, [[selg]] toa poole, ja uuris Alconburyde raamaturiiulite sisu: peamiselt nahkköites teosed kolmandast Saksa vabariigist, mida Reader's Digest Geoffreyle saadab. Mulle tundus üpris naeruväärne, et inimese [[nimi]] on mr. Darcy ja ta seisab omaette, teisi peolisi põlastades. :See teeb umbes sama välja, kui su nimi on Heathcliff ja sa tahad terve [[õhtu]] aias veeta, karjuda "Cathy!" ja peaga vastu [[puu]]d taguda. (lk 18) * [[Helen Fielding]], "Bridget Jonesi päevik". Tlk Kersti Tarien. Varrak, 1998 * [[Ballett]] on puhtnaiselik: see on [[naine]], aed täis kauneid lilli, ja mees on [[aednik]]. ** [[George Balanchine]]; ''cit. via'': Ellen W. Goellner, Jacqueline Shea Murphy "[http://books.google.co.in/books?id=ZuwUCkwXhDsC&pg=PA36 Bodies of the Text: Dance as Theory, Literature as Dance]", Rutgers University Press, 1995, lk 36 * "Kui kenad ja hästikasvatatud tüdrukud," kiitis Vita. :Äkki ütles Emily: :"Kas näete seal all [[nõmm]]e? Ja [[haud]]u?" :"Ei näe," ütles Charlotte. "Ärgem rääkigem praegu neist." :"Meie aed oli [[kalmistu]], meie puud olid hauakivid, meie Isa maja seisis surnuaial," jätkas Emily, Charlotte'ist välja tegemata. :"Aga meie oleme nüüd siin üleval," ütles Anne. "Kõrgemal kui [[Vihurimäe]]." (lk 12) * Karen pöördus tema poole: :"Ja teie, proua, kuhu teie meid viiksite?" :Kõhklemata vastas Vita: :"Oma aeda. Oma alati toredasse aeda lookas [[viljapuud]]e ja lillemere keskele Sissinghursti, ühel hilissuvisel päeval. Näitaksin teile ka seda osa aiast, kus on ainult [[valge]]d lilled, oma valget aeda, kuupaisteaeda. Jah, ma viiksin teid [[jalutuskäik|jalutuskäigule]] [[Eedeni aed]]a." :"Ja võtaksid meid seal ükshaaval riidest lahti," ütles Virginia. :"Jah, me [[tants]]iksime alasti viljapuude all!" ütles Vita. :"Jube!" võdistas Virginia õlgu. (lk 13) * [[Enel Melberg]], "Üheteistkümnes päev", tlk Anu Saluäär ja Mari Tuulik, 1998 * Ma teadsin, mis on minu jaoks oluline. Ma ei tahtnud olla mingisugune hästiriietatud iluasi, keda näidatakse pidudel ja lindilõikamistel. Ma tahtsin teha asju, mis on otstarbekad ja kestvad. Otsustasin, et mu esimene tõeline pingutus on aed. :Ma ei olnud kunagi varem oma elus aeda pidanud, kuid tänu Sam Kassile ja oma perekonna pingutusele süüa kodus paremini teadsin, et [[maasikad]] on kõige mahlakamad juunis, et tumedalehelises aedsalatis on kõige rohkem toitaineid ja et ei olegi nii raske valmistada ahjus kapsakrõpse. Ma nägin, kuidas mu tütred sõid selliseid asju nagu hernesalat ning [[lillkapsas]] makaronide ja juustuga ning mõistsin, et veel hiljuti pärinesid meie toidualased teadmised [[toiduainetööstus]]e [[reklaam]]idest, kus kõik oli mugavuse nimel pakendatud, külmutatud või muud moodi töödeldud. Samal ajal edastati seda infot kas särtsakate telereklaamilaulukeste või kavalate [[pakend]]itega, mis pidid püüdma läbi toidupoe <!--//-->kiirustava lapsevanema tähelepanu. Keegi tegelikult ei reklaaminud värsket tervislikku kraami - värske [[porgand]]i mõnusat krõmpsumist või äsja varre küljest nopitud [[tomat]]i võrreldamatut magusust. :Aia rajamine Valgesse Majja oli minu vastus sellele probleemile ja ma lootsin, et see annab märku millegi suurema algusest. Baracki valitsus oli keskendunud sellele, et parandada ligipääsu taskukohasele [[Tervishoid|tervishoiule]] ja minu jaoks oli aed viis, kuidas edastada paralleelset sõnumit tervisliku elu kohta. Ma nägin selles esimest katset, [[proovikivi]], mis võiks aidata välja selgitada, mida mul on võimalik esileedina korda saata - see oli sõna otseses mõttes viis endale uues ametis juuri alla ajada. Ma kujutasin seda ette omamoodi õueklassiruumina, kohana, mida lapsed saaksid külastada ja kus õppida toitu kasvatama. Pealispinnal tundus aed elementaarse ja apoliitilisena, ohutu ja süütu ettevõtmisena naise poolt, kel on [[labidas]] peos - mis rõõmustab Baracki läänetiiva nõunikke, kes muretsesid pidevalt "näivuse" pärast, vaevates end sellega, mismoodi kõik avalikkusele paistab. :Kuid see oli enamat. Mul oli plaanis kasutada aiatööd selleks, et algatada avalikku keskustelu [[toitumine|toitumise]] kohta, eriti koolides ja lapsevanemate vahel. Ideaalis peaks see viima aruteludeni selle üle, kuidas toitu toodetakse, märgistatakse ja turustatakse ning mil moel see mõjutab üldsuse tervist. Ja rääkides neil teemadel Valgest Majast, esitaksin kaudselt väljakutse toidu- ja joogitööstuse hiiglaslikele korporatsioonidele ja viisile, kuidas nad olid oma äri aastakümneid ajanud. :Tõde oli, et tegelikult ma ei teadnud, kuidas see kõik võiks õnnestuda. Aga kui andsin Samile, kes oli liitunud Valge Maja personaliga, korralduse hakata tegema esimesi samme aia rajamiseks, siis teadsin, et saan selle varsti teada. (lk 318-319) * [[Michelle Obama]], "Minu lugu", tlk Hella Urb ja Kaido Kangur, 2018 ==Luule== * Aed lehkab [[sõnnik]]u ja [[õis|õite]] [[lõhn]]ast, :muld [[must]] kui [[siid]]. * [[Juhan Liiv]], "Üks suve päev" <poem> Juba kaugelt kõrge puude rivi viipab sõbralikult mulle vastu: tule! Tule, pilguks puurist lastu! Ongi aed ja mulk ja mulgust veerend [[kivi]]. Ka see kivi, samblapadjast pehme, kutsub lahkelt; istu, puhka puhu. [[Vaarikas]] poeb varrelt ise suhu. [[Heinputk]] poetab sülle valge ehme. ... Istun. Vaatan, [[kukal]] [[pärn]]a najal, mille lehti läbib hooti kohin. Kas ma saan ja võin, kas julgen, tohin jääda siia aeda — [[pidu|peole]] [[katk]]u ajal? </poem> * [[Muia Veetamm]], "Rohuaed tee veeres", 1942-1972, rmt: "Vee ja liiva joonel", 1974 (lk 46) <poem> Mängin pikalt selles hoolitsetud aias mille metsistumist nii pea pole karta Puid ei saeta maha mind ei jäeta üksi ja see oleneb kõik ainult ühest lapsest Aga temagi on juba ammu teadja ja ta oskab mind teab et on habras aed Mõni kogematus mõni lill ehk murdub aga harva murdub kasvatus </poem> * [[Juhan Viiding]], "*** Mängin pikalt selles hoolitsetud aias" kogust "Käekäik", lk 58 <poem> Aiapalsam katuseni kõrguv, tokkroos, valge maarjalill ja moon. Meelespeade silmi kaste nõrgub, päiksekirkaks puhkeb keisrikroon. Murtudsüda hilju õitses ära, liiliad ta üle lahti lõid. Tulles pane kinni aiavärav. Akna alla istet võtta võid. </poem> * [[Katrin Tammik]], "Vanaema aed" II kogus "Nõiutud armastus" (1990), lk 48 == [[Eesti vanasõnad]] == * Olgu aed nii suur kui on, mulk ikka üks. **"[[s:Eesti vanasõnad (Eisen)|Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen]]", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929 {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Põllumajandus]] 1uxe3oylrcnn1x1ackjhriv54o8555b 0 18960 89625 2022-08-18T14:41:36Z WikedKentaur 15 Uus lehekülg: ''''Vladimir Belõi''' on Eesti poliitik. * Ma ei kommentaari. ** Vastusena ajakirjaniku küsimuste kohta linnavolikogu töö kohta. ** [https://reporter.postimees.ee/3487319/vladimir-beloi-ei-kommentaari Vladimir Belõi: “Ei kommentaari!”], Reporter, kanal 2, oktoober 2005' wikitext text/x-wiki '''Vladimir Belõi''' on Eesti poliitik. * Ma ei kommentaari. ** Vastusena ajakirjaniku küsimuste kohta linnavolikogu töö kohta. ** [https://reporter.postimees.ee/3487319/vladimir-beloi-ei-kommentaari Vladimir Belõi: “Ei kommentaari!”], Reporter, kanal 2, oktoober 2005 feyn7pzlrsf4muib4hug1skcsk8xiia 89626 89625 2022-08-18T14:43:35Z WikedKentaur 15 wikitext text/x-wiki '''Vladimir Belõi''' (sündinud 3. mail 1952) on Eesti poliitik. * Ma ei kommentaari. ** Vastusena ajakirjaniku küsimuste kohta linnavolikogu töö kohta. ** [https://reporter.postimees.ee/3487319/vladimir-beloi-ei-kommentaari Vladimir Belõi: “Ei kommentaari!”], Reporter, kanal 2, oktoober 2005 mmuic1anadym9njrrop39ltlipevexf 89627 89626 2022-08-18T14:47:46Z WikedKentaur 15 wikitext text/x-wiki '''Vladimir Belõi''' (sündinud 3. mail 1952) on Eesti poliitik. * Ma ei kommentaari. ** Vastusena ajakirjaniku küsimustele töö kohta linnavolikogus. ** [https://reporter.postimees.ee/3487319/vladimir-beloi-ei-kommentaari Vladimir Belõi: “Ei kommentaari!”], Reporter, Kanal 2, oktoober 2005 9w63hjb9lg8r8r6h03xmmm4crim1juv 89628 89627 2022-08-18T14:50:12Z WikedKentaur 15 wikitext text/x-wiki '''Vladimir Belõi''' (sündinud 3. mail 1952) on Eesti poliitik ja koolijuht. * Ma ei kommentaari. ** Vastusena ajakirjaniku küsimustele töö kohta linnavolikogus. ** [https://reporter.postimees.ee/3487319/vladimir-beloi-ei-kommentaari Vladimir Belõi: “Ei kommentaari!”], Reporter, Kanal 2, oktoober 2005 cfknwihvrbub8dc8o2lo5ikuxfewvjc 0 18961 89630 2022-08-18T21:37:02Z Ehitaja 2563 Uus lehekülg: ''''Reed Morn''' (kodanikunimega Frieda Johanna Drewerk; 19. august 1898 Tallinn – 17. oktoober 1978 Los Angeles) oli eesti kirjanik. =="Tee ja tõde"== Tsitaadid väljaandest: Reed Morn, "Tee ja tõde", 2. trükk, 2002. Esmatrükk: Toronto: Orto, 1956. * Käies pää püsti, lööb ta oma pruuni [[king]]a nina vastu roostetanud plekknõu. Pahaselt annab ta sellele jalaga hoobi. Ester aimab, et on palju asju, mis viivad kauni [[eesmärk|sihi]] juurde läbi vastikute t...' wikitext text/x-wiki '''Reed Morn''' (kodanikunimega Frieda Johanna Drewerk; 19. august 1898 Tallinn – 17. oktoober 1978 Los Angeles) oli eesti kirjanik. =="Tee ja tõde"== Tsitaadid väljaandest: Reed Morn, "Tee ja tõde", 2. trükk, 2002. Esmatrükk: Toronto: Orto, 1956. * Käies pää püsti, lööb ta oma pruuni [[king]]a nina vastu roostetanud plekknõu. Pahaselt annab ta sellele jalaga hoobi. Ester aimab, et on palju asju, mis viivad kauni [[eesmärk|sihi]] juurde läbi vastikute [[tee]]de. (lk 6) * Kord - jaa, kord astuvad ta jalad [[palm]]idega ääristatud laiul teedel. Ümber on kollane puhas [[liiv]], [[kõrb]], ja sääl... sääl on [[kaamel]]. Kaamelit on Ester näinud vaid raamatulehel ja ta kiindus temasse ta üleoleva ilme ja kõrgete jalgade pärast. (lk 6) * Valusast kitsusest sirutab vene loiduses uinuv kubermangulinn, selle väikese maa suurim, oma käed vastu [[linn]]a ääres laiuvale [[meri|merele]], et saada endasse avarust ja õhku. Mere koha tundub kutsuvana kogu linnas, meelitades inimesi töövabadel tundidel oma kaldale joobuma [[kaugus]]e [[veetlus]]est, avardama oma igapäevamurede poolt kokkusurutud isikut ja hinge üle [[argipäev|igapäeva]] [[piir]]ide - taeva ja maa avaruste ühtimisse. See oli nagu <!--//-->omaette [[toit]], mida üks teadlikult, teine ebateadlikult endasse võttis, kasvasid aga ja [[jõud]]u said sellest kõik nagu leivastki. Sageli avastasid nad seda alles hoopis hiljemini, sattudes merest kaugele. (lk 8-9) * Merigi [[mäss]]ab, otsides [[rahu]], püüdes välja oma piiridest. Ta ei pääse aga välja. Nagu inimenegi, kelle piirid on üpris kitsad. Kõigel maailmas on piirid, kõik on oma piiride vangid. Kõik, mida me tajume meeltega. Piiride [[tõde]] ei saa aga Esterile kunagi omaseks. (lk 11) * Enamik inimesi tõdeb [[rõõm]]uga piire. Piir tundub neile omane nagu kodurand, mida tervitatakse rõõmuga. See on midagi reaalset, millest saab kinni haarata, saab tuge, juhatust. Nagu [[verstapost]], [[majakas]], teenäitaja. (lk 12) * Kuidas jõuda aga [[piiratus]]est välja [[vabadus]]ele? Saab seda <!--//-->üldse? Siis, kui pole enam [[soov]]e, mis toovad rida rahutu lainetuse. Kui soovid pole aga mitte vägivaldselt alla surutud, vaid on vabaks elatud, vabaduseks arendatud. Ja Esteril on äkki selline tunne, kuigi ta seda teadlikult ei oskaks defineerida, et kõik, mis läbib inimese [[aju]] ja [[süda]]nt, ei kao, vaid teeb endale tee ellu. Inimese saatus on ta salajaste soovide ja [[igatsus]]te nähtav tulemus. Väline elukäik on kujundatud sisemise poolt. (lk 12-13) * Ester ei lausu sisenedes sõnagi. Võtab seljast tumesinise mantli, läheb [[köök]]i, [[pimedus]]se. Nagu paks must [[sammas]] on ta trotslik [[vaikimine]], peletades igatsust, mis teiste [[hing]]est teed otsib temasse. (lk 13) * Kui alandatud ja naeruväärne inimene ka oleks, [[õhtu]]ti, seistes hooviväravas oma [[maja]] rahvaga, kellega ta tunneb end ühe tervikuna, naudib ta julmalt [[Üleolekutunne|üleolu]] nende üle, kes temast peavad [[Mööduja|mööduma]], kes on üksinda, ilma omataoliste seltsita. Iga ta liigutuse, iga joonekese, iga ta riidehilbu külge kleepub jõhkralt hulk [[uudishimu]]lisi [[silm]]i. Õhtul teeb igaüks teise kulul tasa, mis [[päev]] talle võlgu jäi. (lk 17) * Esteril on ülev aim [[elu]]st ja oma [[tulevik]]ust. Elu tundub nagu [[heli]]de kobar, mida lihtne [[leierkastimees]] väntab ja mis kuulaja südamesse teeb tee. Praegu valvavad aga ema tumedad silmad ta päevade üle ja ta käed on läbi päeva tegevuses, et temal, Esteril, oleks hää ja muretu elada. (lk 19) * [[Inimene]] on juba selline, kes ikka irvitab ja [[Mõnitus|mõnitab]] seda, mida ta ise ei jaga ega käsita. (lk 21) ==Välislingid== {{vikipeedia}} {{JÄRJESTA:Morn, Reed}} [[Kategooria:Eesti kirjanikud]] lhosozvtevl421osjnct0kckzvfrh32 4 18962 89631 2022-08-18T21:39:30Z Ehitaja 2563 Uus lehekülg: '* Valusast kitsusest sirutab vene loiduses uinuv kubermangulinn, selle väikese maa suurim, oma käed vastu [[linn]]a ääres laiuvale [[meri|merele]], et saada endasse [[avarus]]t ja [[õhk]]u. Mere koha tundub kutsuvana kogu linnas, meelitades inimesi töövabadel tundidel oma kaldale joobuma [[kaugus]]e [[veetlus]]est, avardama oma igapäevamurede poolt kokkusurutud isikut ja [[hing]]e üle [[argipäev|igapäeva]] [[piir]]ide - taeva ja maa avaruste ühtimisse. See oli n...' wikitext text/x-wiki * Valusast kitsusest sirutab vene loiduses uinuv kubermangulinn, selle väikese maa suurim, oma käed vastu [[linn]]a ääres laiuvale [[meri|merele]], et saada endasse [[avarus]]t ja [[õhk]]u. Mere koha tundub kutsuvana kogu linnas, meelitades inimesi töövabadel tundidel oma kaldale joobuma [[kaugus]]e [[veetlus]]est, avardama oma igapäevamurede poolt kokkusurutud isikut ja [[hing]]e üle [[argipäev|igapäeva]] [[piir]]ide - taeva ja maa avaruste ühtimisse. See oli nagu omaette [[toit]], mida üks teadlikult, teine ebateadlikult endasse võttis, kasvasid aga ja [[jõud]]u said sellest kõik nagu [[leib|leivastki]]. Sageli avastasid nad seda alles hoopis hiljemini, sattudes merest kaugele. ** [[Reed Morn]], "Tee ja tõde", 2. trükk, 2002, lk 8-9 osqquscxsdfoawg8o1zfi2wn2qwvd5d